Diagnoosid

Üritame leida lahenduse erinevatele skeletilihassüsteemi probleemidele, näiteks valule:

  • Kaelas (lihaspinged kaela- ja õlavöötmes, diskiprobleemid, artriit jne)
  • Alaseljas (lihaspinged, diskiprobleemid, skolioos, küürselgsus jne)
  • Õlgades (rotaatormanseti pitsumine ja vigastused, nihestused, “külmunud õla sündroom”, ebastabiilsus, rangluu ja õlavarreluu murrud jne)
  • Puusades (reie lähendajate venitused ja rebendid, limapaunapõletik puusaliigese piirkonnas e Trochanteri bursiit, endoproteesimine jne)
  • Põlvedes (jooksja põlv e patellofemoraalne valu, meniski ja ristatisideme vigastused, iliotibiaalne tendiniit, endoproteesimine jne)
  • Randmetes (venitused, traumad, ülekoormus, karpaalkanali sündroom jne)
  • Hüppeliigeste piirkonnas (erinevad sidemete vigastused, kannakõõluse põletik; pöia piirkonnas plantaarfastsiit jne)
  • Küünarliigeste piirkonnas  (tennisemängija küünarliiges, golfimängija küünarliiges ehk epikondüliidid, kodarluu ja küünarvarreluu murrud) jne

Füsioteraapiast on abi samade piirkondade liigesliikuvuse piiratuse, lihasjõudluse languse puhul, operatsioonide eelselt ja nendest taastumisel. Füsioterapeut aitab leida lahenduse istuvast tööst tingitud vaevuste ja muude skeletilihassüsteemi probleemide korral.

Võimalusel võtta kaasa uuringute vastused. Harjutusi on mugavam teha sportlikus riietuses.

Füsioteraapia – mitte ainult vigastusest taastumiseks

Tekst: Katre Lust-Mardna

Füsioteraapia Kliinik

Ajakiri SPORT

Mööda on saamas ajad, kus füsioterapeudi ametit seostati pelgalt massaažiteenuse või füüsikalise ravi osutamisega. Pikenevad ravijärjekorrad näitavad, et aina suurem osa inimesi leiab tee füsioterapeudi juurde.

Definitsiooni järgi on füsioterapeut tervishoiu tippspetsialist taastusravi valdkonnas. Tema ülesanne on säilitada või taastada häirunud liikumis- ja tegevusvõimet ning selle kaudu aidata inimene tagasi oma igapäevasesse elu- ja töökeskkonda, sh spordirajale ja treeningkeskkonda. Selle kõige saavutamiseks on füsioterapeudi arsenalis kehalised harjutused, asendravi, erinevad manuaalterapeutilised võtted, füüsikalise ravi meetodid, tänapäeval populaarsust koguv kinesioteipimine jms. Füsioterapeudi ülesanne on ka abivahendite kohandamine, mille hulka võivad kuuluda nii lihtsamad ortoosid ja tugisukad sportimiseks kui ka abivahendid kodukeskkonnas paremini hakkama saamiseks. Üks olulisemaid eesmärke on parandada oma patsientide elukvaliteeti.

Füsioterapeudi nõuanded võivad abiks olla igas vanuses inimestele. Suures haiglas töötades ja roteerudes võib füsioterapeudi patsiendiks olla lapseootel naine, enneaegne imik, valuliku kaelaga kontoritöötaja, agar tervisesportlane või hooldusravikliinikus viibiv energiline 92-aastane daam.

Vigastuste ennetamine

Tänapäeval räägitakse aina enam vigastuste ennetamisest. Füsioterapeudi juurde tasub aktiivsel ja sportlikul inimesel kindlasti ka ennetavalt tulla. Koostöös füsioterapeudiga võiks läbi vaadata need lihasgrupid, mille tugevdamine ei ole esmatähtis treeningutel ja mis ei mängi suurt rolli võistlussituatsioonis, kuid mis on olulised selleks, et olla terve ja et poleks kohti, mis valutavad. Eriti oluliseks võib seda aspekti pidada veel areneva füüsisega noorsportlaste puhul, keda satub ülekoormusprobleemidega füsioterapeudi vastuvõtule aina enam.

Füsioterapeut viib pärast anamneesi koostamist läbi füsioterapeutilise hindamise, mille käigus hindab näiteks patsiendi rühti, liigeste liikuvust, lihaste jõudlust ja elastsust, valu ja turse näitajaid. Objektiivne hindamine on diagnoosini jõudmise kõrval oluline ka selleks, et hiljem ravi tõhusust hinnata. Patsiendile pannakse füsioterapeutiline diagnoos ja koostatakse füsioterapeutilise sekkumise kava, mis sisaldab enamasti individuaalselt määratud terapeutilisi harjutusi, manuaalterapeutilisi võtteid, vahel ka teipimist jmt.

Populaarne eriala

Mis muutis füsioteraapia eriala 2014. aastal Tartu Ülikooli sisseastujate hulgas kõige populaarsemaks?

Põhjuseid, miks tervelt 11 kandidaati ühte kohta himustas, on kindlasti palju. Ala on perspektiivikas, kuna vananev ühiskond nõuab aina rohkem meditsiinilist abi. Füsioterapeudid on nõutud haiglates, taastusravikeskustes, spordiklubides, lasteaedades ja koolides, vanade- ja hooldekodudes, puuetega inimeste rehabilitatsioonikeskustes, erapraksistes, abivahendite- ja ortoosikeskustes, spaades ja arvukates tervisega seonduvates asutustes. Eesrindlikumates suurettevõtetes aitab inimeste ergonoomikal ja skeletilihassüsteemil silma peal hoida tööfüsioterapeut. Füsioterapeudil on enamasti oma patsiendi jaoks rohkem aega kui arstil ja oma töö positiivseid vilju näeb sageli juba esimese visiidi lõpuks. Ehkki manuaalsete võtete kasutamine töös võib olla kehaliselt koormav, on töö enamasti mõnusalt liikuv ja õpitu aitab hästi oma tervist säilitada. Igapäevane suhtlemine ja töö suure hulga inimestega on huvitav ja välistab enamasti rutiini ning tööle ja spordirajale naasnud tänulikud patsiendid on tõeliselt motiveeriv jõud, mida enamikus ametites tunda ei saa.

Millal pöörduda?

Kui ägedamate sporditraumadega peaks esmalt pöörduma ortopeedi vastuvõtule, siis erinevate aeglaselt tekkinud skeletilihassüsteemi ülekoormussündroomide korral võiks esimese visiidi teha füsioterapeudi juurde. Nende ülekoormussündroomide alla kuuluvad näiteks kroonilised valud lülisamba kaela- ja nimmeosas, pikema perioodi jooksul väljakujunenud valulikkus õla-, põlve- ja puusaliigestes, samuti hüppeliigestes. Füsioterapeut oskab enamasti aidata ka erinevate lihaspingete korral, kus kõige enam teeb patsientidele muret pinge kaela- ja õlavöötmes. Patsiendid on oodatud ka preoperatiivselt ehk enne operatsioone – taastumisele aitab kaasa, kui õppida karkudega liikumine ja põhilised harjutused selgeks veel enne lõikuslauale minekut. Iga kontoritöötaja võiks veeta tunnikese füsioterapeudi kabinetis, et kuulda natukene selle kohta, kuidas kontorielu ja pidevat istumist kehale vähem koormavaks muuta.

Kui probleem tundub olevat tõsisem, saab füsioterapeut soovitada patsiendil ortopeedi juurde pöörduda. Füsioteraapiateenust osutavatel erapraksistel ei pruugi olla lepingut haigekassaga ja teenus võib olla tasuline, kuid järjekorrad on lühemad kui eriarstide juurde ja skeletilihassüsteemi ravi saab kiiremini alata. Tasulise füsioteraapiateenuse eelis on sageli ka see, et jääb ära visiit perearsti juurde, kes suunab patsiendi ortopeedi või reumatoloogi juurde, kes omakorda suunab patsiendi taastusarsti juurde ja pärast neid visiite tuleb hakata eraldi füsioterapeudi vastuvõttu ootama.

Füsioterapeudi juurde tasub pöörduda esimesel võimalusel pärast traumat kui ka aeglaselt tekkinud ülekoormusprobleemiga.

Järgnevalt mõni lihtsustatud näide elust enesest

Juhtum nr 1

Kannakõõluse rebend

29-aastane noormees vigastas korvpallimängus Achilleuse kõõlust ja täielik rebend vajas kirurgilist sekkumist. Võimalusi taastusraviks hakkas patsienti otsima alles pärast tugisaapa äravõtmist kuus nädalat hiljem ning füsioterapeudi vastuvõtule jõudis ta ligi kümme nädalat hiljem. Selleks ajaks olid opereeritud jala lihased tugevalt kõhetunud, hüppeliigese liikuvus oluliselt piiratud igas suunas, kehatüve lihased olid kaotanud oma toonuse, lisandunud oli mitu kilo kaalu. Patsient taastas oma vormi, kuid hilinenud taastusravi algus võib taastumisprotsessi oluliselt pikendada. Toimunuks esimene teraapiatund nädal pärast operatsiooni, oleks nii mõnigi eelmainitud probleem patsiendile vähem muret teinud ja normaalsesse igapäevaellu naasmine oleks toimunud kiiremini. Sama käib ka hüppeliigesetraumade kohta (hüppeliigese sidemete vigastused, luumurrud hüppeliigese piirkonnas). Teraapia käigus mainis patsient, et kannakõõlused olid tegelikult juba pikemat aega ähvardavalt valu teinud. On võimalik, et õigeaegse füsioterapeutilise sekkumise ja lihashooldusega oleks õnnestunud kannakõõluse rebend sootuks ära hoida.

Juhtum nr 2

Valu põlves

Maratoni läbimiseks valmistunud 36-aastane naine alustas kevadisi jooksutreeninguid natuke liiga intensiivselt ja pikkade distantsidega. Mõne aja pärast hakkas muret tegema valu paremas põlveliigeses, mis ägenes trepist liikudes ja kükitades, vahel ka pikemat aega istudes. Pärast nii perearsti kui ortopeediga konsulteerimist jõudis patsient füsioterapeudi vastuvõtule, diagnoosiks nn jooksja põlv. Füsioterapeutilise hindamise käigus ilmnes põlveliigest stabiliseerivate lihaste nõrkus, pinge niude-säärepaelas ehk iliotibiaaltraktis ja reie tagakülje lihastes, toonuse parandamist vajasid ka kehatüve lihased. Daamil õnnestus pärast füsioteraapiakuuri ja treeningkoormuste ülevaatamist sügisene maraton kenasti läbida ja edaspidi kuuluvad füsioterapeudilt saadud individuaalsed harjutused sama probleemi vältimiseks tema treeningplaani juurde.

Juhtum nr 3

Alaseljavalu

41-aastasel endisel kergejõustiklasel oli istuv töö ning kunagised intensiivsed treeningud ja praegune passiivne tööasend on alaseljale oma jälje jätnud. Patsienti kimbutasid periooditi ägenevad alaseljavalud, selg väsis istudes kiiresti. Neurokirurg välistas MRT-pildi järgi operatiivse sekkumise vajaduse, perearst andis patsiendile kaasa ravimifirma soovitatud harjutused alaseljale, kuid need tundusid talle liiga lihtsad. Abi ei olnud ka massaažist. Kuna võimlemine pidi seljale kasulik olema, hakkas endine sportlane iseseisvalt jõusaalis käima ja tuletas meelde nii mõnegi nooruspõlves tehtud suure intensiivsusega harjutuse kehatüve tugevdamiseks, appi tulid ka kang ja kettad. Valu ägenemine tõi patsiendi lõpuks füsioterapeudi vastuvõtule, kus individuaalse harjutuskava järgi tehtud ja õige koormusega harjutustega saadi alaselg valuvabaks.

Harjutusi peab kindlasti järjepidevalt tegema, füsioterapeudilt saab abi enamasti see, kes end ka ise aidata tahab.